tuisk
nii tore on et väljas sajab lund
sa istud aknal ja minul pole und
meenub see kui meil aega oli tund
nüüd me kahekesi vahime siin lund
sinu hääl on helisev ja hea
ütled helbeid katsuma sa pead
avad akna ja püüad käega neid
lume tuisk katab hooga meid
kõik need helbed võiks kokku lugeda
ja siis teki alla sooja pugeda
küünlavalgus soojendab me toa
sulab lumi tule lahkel loal
natrixnatrix
tule vaata trepi all on peidus nastik tumehall
sisiseb ja näitab keelt ütleb ära liiga tee
vaatan eemalt huviga kuhu roomab kiiruga
arvab vist et tahan ma teha haiget pahaga
no tule nüüd saad näha ka armast looma sabaga
aga juba roomab ära enam teda ei saa näha
liiva peale jättis juti sinkasonka roomas ta
roomas ära kivikuhja ruttu ruttu peituma
juba homme toon tal piima valge alustassiga
kivi juurde panen siia siis saad teda näha ka
kiri
terve päeva ootan kirja
selleks uinun õhtul hilja
ja ma ärkan hästi vara
sest ehk on kiri ukse taga
siiani on postkast tühi
meel on kurb ja ilm on kuri
vihma kallab päevast päeva
postiljon must kõnnib mööda
iga päev nii ootan kirja
ootan ootan uinun hilja
kord ma usun on see päev
mil su kirja viimaks näen
ehh II
kullakene kas sa tead
oled armas ja nii hea
oled mulle kõige kallim
ümberringi laiub tallinn
tahaks olla tartu linnas
üsna varsti sõidan sinna
sõidan bussiga või rongis
kas sel vahet üldse ongi
kõnnime jõe kalda peal
üle sillast luhast seal
toome poest võib tuua kommi
supilinna porilompi
lähme jooksma paljajalu
sa ikka saad ju minust aru
ehh I
tere tere armsake
kripeldab sees natuke
sinu häält nii tahaks kuulda
osavasti kinni püüda
sinu pilke sinu sõnu
hoida põske sinu kõhul
kallistuseks sõlmiks käed
ümber sinu
küll veel näed
et see juhtub õigepea
saame kokku
ja ma tean
et ka sina ootad väga
kokkusaamist
kas või täna
minuga su trepi peal
kullakene oled hea
rong
jookseb jookseb jookseb mööda
jõuad jõuad jõuad öelda
aeglane jääb maha rongist
nõnda lihtne see just ongi
ole ole palun kiirem
tule tule vagunile
selles rongis kohti palju
vile veduril on valju
sõidan sõidan läbi jaamast
koht on mulle täitsa võõras
pole siia sattund varem
vagunis on olla parem
juba kostab rongi vile
üks ei jõudnud vagunile
paksud metsad laiad põllud
rongiga on sõita mõnus
akna klaasi tõmban alla
terve maa on mulle valla
värske õhk käib rongist läbi
ei peata mind nüüd ükski vägi
vedur kogub üha kiirust
vagunid on tulvil siirust
kihutades üle silla
minu alla jõkke pillab
sellepärast
kullakene kas sa tead teist sinusugust ma ei tea
sellepärast oota mind ma tulla võin iga tund
kullakene kas sa näed mu iga tee su juurde läeb
sellepärast ütlen ma mind palun vastu armasta
kullakene kas sa kuuled meist sosistavad kevadtuuled
sellepärast leia aega koos jalutama minna aeda
kullakene kui sa ärkad mind enda kõrval voodis märkad
sellepärast ütled sa mind palun vastu armasta
kullakene aga nüüd asjatu ei olnud püüd
sellepärast saame kokku iga hommik päev ja õhtu
martsipanist laev
hakkan uinuma ja enne mõtlen veel et mida näeks
oma unenäos mis tavaliselt kohe meelest läeb
ma teki all pea padja peal keras nagu siil
valguslaike põrandal loob öine tähekiir
sa tule unes külasta mind poole kahe aeg
siis uni kõige magusam nagu martsipanist laev
avastus
mul pole kunagi old nii palju und
kuid sisustatud saab nüüd tunni järel tund
on maitsev uni siit ära viinud mind
kui tagasi ma tahaks siis vaid et näha sinds
kui saad sa ise tule hoopis minuga
koos võime istuda saturni rõnga peal
seal mõni satelliit meist võib mööduda
ja väikseid halle mehi võime kohata
ja kõige lõpuks uni on vaid uni
ei märka iial kunas läks või tuli
ta tuleb on ja ära kannab siit
kus puudu sildid juhatus ja viit
